Mis on järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsess?

16. juuni 2016 (ajakohastatud 13. novembril 2017)

Järelevalveasutused hindavad ja mõõdavad korrapäraselt iga pangaga seotud riske. See tegevus ongi järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsess ehk lühidalt SREP (ingl Supervisory Review and Evaluation Process). Protsessi käigus koondatakse kõik hindamisaasta jooksul kogutud andmed ja antakse pangale „kodutööd”.

Eelkõige näitab SREP, milline on panga olukord kapitalinõuete seisukohalt ning kuidas ta tuleb toime riskidega. SREPi otsuses, mille järelevalveasutus pangale järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi lõpus saadab, on kindlaks määratud põhieesmärgid tuvastatud probleemide lahendamiseks. Panga ülesanne on need kitsaskohad teatava aja jooksul lahendada.

Milliseid aspekte järelevalveasutused hindavad?

Võrdse kohtlemise tagamiseks on oluline mõõta kõiki panku sama mõõdupuuga. SREPiga antakse järelevalveasutuste käsutusse ühtlustatud instrumendid, mille abil analüüsitakse panga riskiprofiili neljast eri aspektist.

Järelevalveasutused kontrollivad panga tugevust

Ärimudel

Ärimudel
Kas panga äristrateegia on jätkusuutlik?

Üldjuhtimine ja riskid

Üldjuhtimine ja riskid
Kas juhtorganid on sobivad ja riskidega tegeletakse nõuetekohaselt?

Capital Buffer

Kapital
Kas pangal on piisavalt puhvreid, et katta kahjusid?

Likviidsus

Likviidsus
Kas pank suudab katta lühiajalist sularahavajadust?

  1. Ärimudel: järelevalveasutused hindavad iga panga töökorralduse jätkusuutlikkust, st kas pangal on tegevusvaldkondi palju või keskendutakse vaid mõnele. Näiteks on üksnes laevandussektoris tegutsev pank äärmiselt haavatav maailmakaubanduse aeglustumise või laevaehitusele ülemäärase laenuandmise suhtes ning peab neid riske ohjama.
  2. Üldjuhtimine ja riskiohjamine: järelevalveasutused hindavad panga organisatsioonilist struktuuri ning kontrollivad juhtorganeid ja seda, kas riskiohjamine toimub nõuetekohaselt.
  3. Kapitaliga seotud riskid: järelevalveasutused analüüsivad, kas pangal on piisavad turvamehhanismid, et katta kahjusid, mis tulenevad näiteks küberrünnakutest panga IT-süsteemile, naftahinna järsust langusest või klientide laenumaksete hilinemisest.
  4. Likviidsuse ja rahastamisega seotud riskid: järelevalveasutused hindavad panga suutlikkust katta erakorralist sularahavajadust näiteks majandusliku ebakindluse olukorras, kui hoiustajad soovivad pangast välja võtta tavapärasest suuremaid summasid.

SREPi rakendamine

Ühised järelevalverühmad tegelevad SREPiga pidevalt ja koostavad igal aastal pankadele suunatud individuaalsed SREP otsused. Pankadele saadetakse kirjad meetmete kohta, mida nad peavad järgneval aastal rakendama.

SREP otsus lähtub panga individuaalsest profiilist. Üldjoontes peavad kõik pangad täitma õigusnõudeid, milles sätestatakse hoitava kapitali miinimumsumma. Seda nimetatakse ka 1. sambaks.

Pangale suunatud individuaalses SREP otsuses võib järelevalveasutus kehtestada täiendavaid kapitalinõudeid ja/või kvalitatiivseid nõudeid (2. sammas), mis võivad puudutada panga juhtimisstruktuuri või juhtkonda.

Pangapõhised SREP otsused toetavad ka muude järelevalvemeetmete rakendamist ning pankade pidevat põhjalikku järelevalvet. Neid kasutatakse eelseisva järelevalvetsükli strateegilisel ja operatsioonilisel planeerimisel ning need avaldavad otsest mõju sellele, kui sageli ja süvitsi toimub konkreetse panga kohapealne ja üldine järelevalve.

Mida toob SREP kaasa pankade jaoks?

Pankade tegevus on erinev, ulatudes traditsioonilisest kommertspangandusest kuni tegelemiseni ettevõtete finantsvaradega. Mõne panga huvid on koondunud ühte sektorisse, samal ajal kui teiste tegevus on laiemalt hajutatud.

Ehkki õigluse ja järjepidevuse tagamiseks lähtutakse järelevalves ühtsest metoodikast, sõltuvad pankade individuaalse järelevalveprotsessi ulatus, intensiivsus ja sagedus siiski nende tegevusvaldkondadest. EKP ja riikide järelevalveasutuste eksperdid koos ühiste järelevalverühmadega võtavad arvesse panga võimalikku mõju finantssüsteemile, selle riskiprofiili ning staatust, st seda, kas tegu on emaettevõtja, tütarettevõtja või iseseisva krediidiasutusega.

Üldjuhul nõuab järelevalveasutus pangalt täiendavate kapitalivarude hoidmist või teatud laenuportfellide müümist krediidiriski vähendamiseks. Äärmuslikematel juhtudel võib järelevalveasutus nõuda panga juhtkonna väljavahetamist või äristrateegia kohandamist kasumlikkuse suurendamiseks.

Kas SREP on uus nähtus?

SREPi näol ei ole tegemist millegi uuega – seni täitsid sama funktsiooni riiklikud järelevalveasutused. Ühtse järelevalvemehhanismi raames on SREPi uudseks jooneks see, et kõigi euroala oluliste pankade puhul järgitakse ühtseid meetodeid ja sama ajakava.

Esimest korda käsitleti SREPi mõistet 2004. aastal Baseli pangajärelevalve komitee koostatud uues Baseli lepingus (Basel II). Ajakohastatud eeskirju hakati kogu ELis rakendama 2006. aastal ning sellest ajast saati lähtuvad neist oma tegevuses ka riikide järelevalveasutused.

Euroala suuremad pangad, mis kuuluvad EKP otsese järelevalve alla, on juba protsessiga tuttavad – see muutub üha läbipaistvamaks ning eelkõige on nõuete suurem ühtlustatus kasulik piiriülestele pankadele.

EKP saatis esimesed SREP otsused välja 2015. aasta alguses. Need põhinesid veel riikide järelevalveasutuste rakendatavatel meetoditel, millele lisandusid 2014. aastal läbi viidud pankade põhjaliku hindamise tulemused.

Järgmised SREP otsused, mis vormistati lõplikult 2015. aasta lõpus, tehti esimest korda ühtse lähenemisviisi alusel, mida rakendati kogu euroalal. See oli oluline samm võrdsete võimaluste tagamisel Euroopa pangandussektoris.