Otsingu valikud
Avaleht Meedia Suunaviidad Uuringud & väljaanded Statistika Rahapoliitika Euro Maksed & turud Töövõimalused
Soovitused
Sorteeri

Mis on sisemudelid?

6. aprill 2021 (ajakohastatud 3. novembril 2021)

Sisemudelite näol on tegu statistiliste mudelitega, mida pangad saavad kasutada oma kapitalivajaduse kindlaksmääramiseks. Mida suuremad on panga riskid, seda rohkem kapitali ta vajab.

ELi panganduseeskirjade kohaselt peavad pangad hoidma piisavalt kapitali oma riskipositsioonidest tulenevate ettenägematute kahjude katteks. Seda kohustust nimetatakse kapitalinõudeks.

Selleks et teha kindlaks, kas kapitalinõuded on täidetud, võib pank oma riskide mõõtmisel kasutada:

  • reguleerivate asutuste kehtestatud standardmeetodit, või
  • enda sisemudeleid, mis peavad samuti vastama teatavatele reguleerivate asutuste määratud tingimustele.

Sisemudelite kasutamiseks peab pangal olema järelevalveasutuse luba.

Miks peavad pangad hoidma kapitali?

Kuidas see toimib?

Panga kapitalivajaduse arvutamine

Panga kapitali piisavuse hindamiseks kasutatakse omavahendite suhtarve, näiteks esimese taseme põhiomavahendite (CET1) suhtarvu. Nagu pangandusõiguses sätestatud, on esimese taseme põhiomavahendid panga kõrgeima kvaliteediga kapital. Üldjuhul hõlmavad need aktsiaid ja osalusi, jaotamata kasumit ja muid reserve. Esimese taseme omavahendite suhtarv väljendab panga CET1 kapitali suhet riskiga kaalutud varadesse.

Riskiga kaalutud varadega mõõdetakse panga riskipositsioone ja need kajastavad varade riskitaset. Panga varad hõlmavad üldjuhul nii klientidele antud laene kui ka sularaha, seega kõiki varasid, mis pangale kuuluvad.

Panga esimese taseme põhiomavahendite suhtarv tõuseb, kui panga kapital kasvab (nt pank emiteerib uusi aktsiaid või jätab kasumi jaotamata) või riskiga kaalutud varad vähenevad (nt pank alandab riskipositsiooni, müües varasid või asendades need vähem riskantsete varadega).

Standardmeetodi kasutamisel kohaldavad pangad oma varade suhtes standardseid riskikaale. Sisemudelid aga võimaldavad pangal endal oma riske hinnata. Mudelid on koostatud vastavalt konkreetse panga eripärale ja võimaldavad seega riske täpsemalt mõõta. Sel viisil saab pank oma kapitalikasutust tõhustada ja riske paremini ohjata. Krediidiriski sisemudelid võimaldavad hinnata riskiparameetreid, näiteks laenuga seotud makseviivituse tõenäosust üheaastase ajavahemiku jooksul või tekkiva kahju suurust juhul, kui laenusaaja ei suuda oma laenu tagasi maksta.

Pangad, kes otsustavad sisemudeleid kasutada, peavad panustama kvaliteetsete mudelite väljatöötamisse ja haldamisse. Nad peavad sisse seadma oma usaldusväärsed valideerimis- ja kontrolliprotsessid.

Sisemudelite järelevalve

Kui sisemudeleid ei ajakohastata korrapäraselt ja nende üle ei tehta hoolikat järelevalvet, võidakse neid kasutades panga riske alahinnata. Seepärast peavad pangandusjärelevalve asutused pankades kasutatavaid sisemudeleid tähelepanelikult kontrollima.

Kui pank soovib kasutada enda sisemudeleid, peab ta saama selleks loa järelevalveasutuselt. Järelevalveasutus kontrollib enne loa andmist, kas pank on täitnud asjakohased nõuded.

Aastatel 2016–2021 korraldasime pankade sisemudelite ulatusliku sihipärase läbivaatamise. Sellega soovisime muu hulgas tagada, et pangad täidavad reguleerivate asutuste kehtestatud nõudeid, vähendades seeläbi vastuolusid ja riskiga kaalutud varade põhjendamatut (mitteriskipõhist) varieeruvust.

Sisemudelite sihipärane läbivaatamine

Seda, kuidas tõlgendame ELi õiguses sisemudelite kohta kehtestatud eeskirju, selgitatakse sisemudeleid käsitlevas EKP juhendis.

Täiendavad kaitsemeetmed

Reguleerivad asutused on ette näinud täiendava kaitsemeetme – väljundi alampiiri. Kui see on täielikult kasutusele võetud, ei tohi sisemudelitest saadav väljund (st sisemudeli abil arvutatav riskiga kaalutud varade osakaal) langeda teatavast väärtusest allapoole. Reguleerivad asutused on alampiiriks määranud 72,5% panga riskiga kaalutud varadest arvutatuna standardmeetodil.

Kaitsemeetmena kasutusele võetud väljundi alampiiri eesmärk on vähendada riskiga kaalutud varade liigset varieeruvust ja suurendada riskiga kaalutud vara suhtarvude võrreldavust.

Rikkumisest teatamine