Korduma kippuvad küsimused EKP suunise eelnõu kohta, mis käsitleb riiklike pädevate asutuste järelevalvealast lähenemisviisi vähem oluliste krediidiasutuste hoitavate viivisnõuete katmisel

Mida EKP konsultatsioon hõlmab ja miks seda tehakse?

EKP konsulteerib seoses riiklikele pädevatele asutustele mõeldud suunise eelnõuga.. Koostöös riiklike pädevate asutustega välja töötatud suunises sätestatakse ühtlustatud järelevalvealane lähenemisviis, mida järelevalve alla kuuluvad vähem olulised üksused peaksid kohaldama varasemast ajast pärinevate viivisnõuete katmisel. Suunises sätestatakse viivisnõuete kaetusega seotud järelevalveootused, mida riiklikud pädevad asutused kohaldavad juhtumipõhiselt selliste vähem oluliste krediidiasutuste suhtes, kes on eriti avatud enne 26. aprilli 2019 tekkinud viivisnõuetega seotud riskidele. Need viivisnõuded ei kuulu kapitalinõuete määruses sätestatud mahaarvamise nõude kohaldamisalasse, mis kehtib pärast seda kuupäeva väljastatud viivisnõuete suhtes. Riiklikud pädevad asutused peavad hindama, kas vähem olulised krediidiasutused katavad asjaomastest viivisnõuetest tuleneva võimaliku krediidikahju eraldistest või muudest riski maandavatest vahenditest. Kuna keskmised tagasisaadavad summad vähenevad aja jooksul märgatavalt, võtavad riiklikud pädevad asutused arvesse viivisnõudena käsitlemise aega, st aastate arvu alates kuupäevast, mil nõue liigitati viivislaenuks.

Käesoleva suunise eelnõuga seotud konsultatsiooni ja suunise eelnõu avaldamise kaudu soovib EKP tagada läbipaistvuse järelevalvetavade ühtlustamisel ning rangete järelevalvestandardite järjepideval kohaldamisel ühtses järelevalvemehhanismis osalevates pankades.

Miks kehtestab EKP nüüd ühtse järelevalvealase lähenemisviisi seoses viivisnõuete katmisega vähem olulistes krediidiasutustes?

Ehkki viivisnõuete suhtarv on Euroopa pangandusjärelevalve asutamisest alates keskmiselt märgatavalt vähenenud, on mõne vähem olulise krediidiasutuse edusammud varasemast ajast pärinevate viivisnõuete mahu haldamisel olnud tagasihoidlikumad. Seda näitab viivisnõuete osakaal, milles sisalduvatel nõuetel on oluliste krediidiasutuste samade näitajatega võrreldes pikem viivisnõudena käsitlemise aeg ja väiksemad kattekordajad. Kuna viivislaenude osakaal on edasiste võimalike kahjude püsiv allikas ja piirab pankade suutlikkust anda uusi laene, on vähem oluliste krediidiasutuste vastupanuvõime suurendamisel tehtavate järelevalvealaste jõupingutuste seisukohast väga tähtis tagada, et pangad teevad edusamme selle osakaalu vähendamisel või kaasnevate riskide maandamisel.

Viivislaenude suur osakaal võib kujutada endast märkimisväärset riski pankadele ja finantsstabiilsusele üldisemalt. Seega on pikka aega olnud oluline järelevalveprioriteet tagada, et pangad haldavad nõuetekohaselt oma viivislaenude portfelle ja tagavad viivisnõuete piisava kaetuse. Olulistes krediidiasutustes on viivislaenude edukat vähendamist viimase kümne aasta jooksul toetanud kogu ühtset järelevalvemehhanismi hõlmav ühtlustatud lähenemisviis, mis sisaldas ka kaetusega seotud järelevalveootusi.^[1] Enamiku ühtses järelevalvemehhanismis osalevate riikide vähem olulised krediidiasutused ei ole neid ootusi aga seni järginud.

Kuidas on selles algatuses võetud arvesse asjaomaseid riske? Kuidas on see võrreldav muude meetoditega viivisnõuete vähendamiseks või riskide maandamiseks?

Kuna viivisnõuete kaetusega seotud järelevalveootusi kohaldati Euroopa pangandusjärelevalves esialgu suuremate pankade puhul, on need osutunud läbipaistvaks ja tõhusaks vahendiks ning aidanud märkimisväärselt vähendada viivisnõuete osakaalu ja maandada riske. Need ootused ei ole jäigad eeskirjad, vaid loovad selge aluse järelevalvealasele dialoogile, mille käigus hinnatakse pankade esitatud ja konkreetsetel tõenditel põhinevaid lisategureid.

Ehkki positiivseid tulemusi on andnud ka muud täiendavad instrumendid, nagu viivislaenude vähendamise strateegiad ja pankade välja töötatud spetsiaalsed viivislaenude käsitlemise protsessid, on nende praktiline elluviimine olnud väiksemate pankade jaoks keerulisem tulenevalt piiratud ressurssidest ja investorite nõudluse puudumisest viivislaenude väikesemahulise müügi järele. Seda silmas pidades on Euroopa pangandusjärelevalve seisukohal, et kaetusega seotud ühtlustatud järelevalveootused, mis on riskipõhiste kriteeriumite kaudu suunatud asjaomastele vähem olulistele krediidiasutustele, pakuvad lihtsat ja järeleproovitud viisi viivisnõuetega seotud riskide asjakohaseks käsitlemiseks.

Milliste pankade suhtes ühtlustatud järelevalvealast lähenemisviisi kohaldatakse?

Lähenemisviis on riskipõhine ja selle eesmärk on tagada proportsionaalsus, vältides samal ajal põhjendamatut moonutavat mõju. Põhimõtteliselt kohaldatakse seda kõigi vähem oluliste krediidiasutuste suhtes, kuid riiklikud pädevad asutused võivad otsustada välja jätta pangad või nõuete rühmad, mille puhul hinnatakse riske väheseks või mille puhul tähendaks lähenemisviisi kohaldamine põhjendamatuid lahknevusi järelevalvetulemustes. Täpsemalt on suunises sätestatud järgmised tingimused, mille alusel võib vähem olulisi krediidiasutusi suunise kohaldamisalast välja arvata:

• Viivislaenude suhtarv on alla 5%.
• Ühtlustatud järelevalvealase lähenemisviisi kohaldamisalasse kuuluvad viivislaenud moodustavad ebaolulise osa vähem olulise krediidiasutuse viivislaenude kogumahust.
• Vähem oluline krediidiasutus on nõuetekohasel lõpetamisel.
• Vähem oluline krediidiasutus on ühinemisel teise järelevalve alla kuuluva üksusega või omandamisel teise järelevalve alla kuuluva üksuse poolt.
• Vähem oluline üksus on kapitalinõuete määruses määratletud „spetsialiseerunud võla restruktureerija”.
• Vähem olulise üksuse suhtes kehtivad konkreetsed ja faktilised asjaolud, mis asjaomase riikliku pädeva asutuse hinnangul välistavad käesoleva suunise kohaldamise.

Nende kriteeriumite alusel hindavad riiklikud pädevad asutused igal aastal, kas konkreetse vähem olulise krediidiasutuse suhtes tuleks kohaldada ühtlustatud lähenemisviisi. Kui ühtsustatud lähenemisviisi kohaldatakse, peaksid riiklikud pädevad asutused tagama, et selle raames tuvastatud võimalikke puudujääke kaetuses käsitletakse kvantitatiivselt teise samba kapitalinõuete läbivaatamise käigus, võttes eelnevalt nõuetekohaselt arvesse vähem olulise krediidiasutuse esitatud konkreetseid asjaolusid.

Millised nõuded kuuluvad kohaldamisalasse? Kuidas on see seotud viivislaenude suhtes kohaldatava mahaarvamise nõudega, mis on sätestatud kapitalinõuete määruses?

Ühtlustatud järelevalvealast lähenemisviisi kohaldatakse laenude suhtes, mis väljastati enne 26. aprilli 2019 ja mis jäävad seega välja esimese samba kapitalinõuete puhul kehtivast viivislaenude mahaarvamise nõudest. Suunises sätestatud kaetusega seotud järelevalveootused on kvantitatiivselt kooskõlastatud esimese samba kapitalinõuete kohase mahaarvamise nõudega. See tagab, et kõigi kohaldamisalasse kuuluvate vähem oluliste krediidiasutuste viivislaenude suhtes kohaldatakse järjepidevaid kaetusega seotud ootusi alates sellest, kui neid laene on viivislaenuna käsitletud teatud aja jooksul olenemata nende väljastamise kuupäevast. Erinevalt kapitalinõuete määruse kohasest mahaarvamise nõudest, mida kohaldatakse automaatselt, hindavad riiklikud pädevad asutused vähem oluliste krediidiasutuste viivisnõuete kaetust juhtumipõhiselt, võttes arvesse iga konkreetse panga eripära. Suunis ei asenda kohaldatavaid regulatiivseid ega raamatupidamisnõudeid.

Kuidas mõjutab see lähenemisviis asjaomaseid panku?

Ehkki lõplik mõju sõltub asjaomaste pankadega peetava järelevalvealase dialoogi tulemustest, peaks ühtlustatud lähenemisviisi mõju vähem olulistele krediidiasutustele olema eelduste kohaselt hallatav. Ühtlustatud lähenemisviisi väljatöötamisel tegid ühtse järelevalvemehhanismi järelevalveeksperdid üksikasjaliku mõju-uuringu. Uuringu kohaselt on mõju kapitalinõuetele üldiselt hallatav, pidades silmas, et pangad on teinud edusamme viivisnõuete üldise mahu vähendamisel. Ühtlasi on nende kapitalitase viimastel aastatel paranenud kasumlikkuse toel hea. Selleks et anda pankadele piisavalt ettevalmistusaega, hakatakse ühtlustatud lähenemisviisi kohaldama järk-järgult. Kaetusega seotud järelevalveootused hakkavad täiel määral kehtima pärast 31. detsembrit 2028. Varasemate aruandeperioodide puhul kehtestatakse ootused madalamal tasemel ja suurendatakse neid järk-järgult igal aastal.

Kas ühtlustatud lähenemisviis tekitab märgatavalt suuremat täiendavat aruandluskoormust?

Riiklikud pädevad asutused nõuavad vähem olulistelt krediidiasutustelt iga-aastase aruandluse esitamist, mis põhineb kokkuvõtlikul alusvormil. Vorm on tihedalt kooskõlas kapitalinõuete määruses sätestatud mahaarvamise nõudest tuleneva aruandlusega, mida kõik Euroopa pangandusjärelevalve alla kuuluvad pangad on alates 2021. aastast kord kvartalis esitanud ühtse aruandluse (COREP) osana. Selline ühtlustamine tähendab, et kasutatakse väljakujunenud mõisteid ja arvutusi.

Milline on EKP ja riiklike pädevate asutuste roll suunise eelnõus sätestatud ühtlustatud järelevalvealase lähenemisviisi rakendamisel?

Suunise eelnõus käsitletakse riiklikke pädevaid asutusi vähem oluliste krediidiasutuste otsest järelevalvet tegevate asutustena. Riiklikel pädevatel asutustel on esmane vastutus vähem oluliste krediidiasutuste kehtestatud eeskirjade, protsesside, mehhanismide ja strateegiate (sealhulgas eraldiste moodustamise põhimõtted ja varade käsitlemine omavahendite nõuete seisukohast) läbivaatamise eest, et tagada neid ohustavate riskide usaldusväärne juhtimine ja kaetus. Täites oma järelevaataja rolli ning kooskõlas laiema vastutusega ühtse järelevalvemehhanismi tõhusa ja kestliku toimimise eest, soovitab EKP selliste läbivaatamiste tegemisel kohaldada järjepidevalt rangeid järelevalvestandardeid. Selles raamistikus teevad EKP ja riiklikud pädevad asutused koostööd suunise rakendamisel, näiteks teabevahetuse ja võrdlusuuringute kaudu. Suunise eelnõus sätestatud lähenemisviisi mitmed elemendid annavad riiklikele pädevatele asutustele asjakohase järelevalvealase kaalutlusõiguse ja tagavad seeläbi operatiivse teostatavuse kohalikus kontekstis.

Millised on pankade järgmised sammud pärast suunise eelnõu vastuvõtmist?

Asjaomased riiklikud pädevad asutused teavitavad õigeaegselt neid vähem olulisi krediidiasutusi, kelle suhtes hakatakse esimesena iga-aastaselt kohaldama ühtlustatud järelevalvealast lähenemisviisi, ning neile antakse asjakohased aruandlusvormid ja -juhised.