Järelevalvepõhimõtted ja -meetodid

Põhimõtted ja metoodika, mida EKP kasutab vähem oluliste krediidiasutuste järelevalves ja järelevaatamisel, peavad tagama tasakaalu ühtlustamise ning kohalike eripärade ja proportsionaalsuse kaalutluste vahel.

Igal aastal hindab EKP pangandusjärelevalve koos riiklike pädevate asutustega põhjalikult enda otsese järelevalve alla kuuluvate oluliste krediidiasutuste peamisi riske ja haavatavusi ning määrab kindlaks oma strateegilised prioriteedid järgmiseks kolmeks aastaks. Need prioriteedid on otseselt kohaldatavad oluliste krediidiasutuste suhtes, ent annavad ka suuna riiklikele pädevatele asutustele, kui nad kaaluvad oma jurisdiktsioonis tegutsevate vähem oluliste krediidiasutuste järelevalveprioriteete, võttes ühtlasi arvesse kohalikke eripärasid ja proportsionaalsust.

• Järelevalveprioriteedid ning riskide ja haavatavuste hindamine
• Vähem oluliste krediidiasutuste järelevalve 2022. aasta aruanne

Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tagab, et järelevalveasutuse ootustes ja nõuetes võetakse arvesse järelevalve alla kuuluvate pankade suurust, süsteemset tähtsust ja riskiprofiili. Samuti tagatakse järelevalveressursside tõhus jaotus.

See tähendab sisuliselt järelevalve olemuse ja intensiivsuse kohandamist iga panga puhul, võttes arvesse panga riskiprofiili, ärimudelit või suurust, seadmata seejuures ohtu panga usaldatavusnõuetekohast positsiooni. Proportsionaalsuse hindamisel kasutatud üldised vahendid ja kriteeriumid on loetletud Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) suunistes sisejuhtimise kohta.

Ühtne järelevalvemehhanism võtab järelevalves ja järelevaatamises proportsionaalsust arvesse mitmel viisil.

Klassifitseerimispõhimõtted on proportsionaalsuse kohaldamise peamine lähtepunkt. Esiteks võimaldab oluliste ja vähem oluliste krediidiasutuste eristamine kohandada järelevalve intensiivsust. Peale selle on vähem oluliste krediidiasutuste lõikes toimunud täiendav rühmitamine: teise kapitalinõuete määrusega võeti kasutusele väikese ja mittekeeruka finantsinstitutsiooni mõiste ning ühtse järelevalvemehhanismi raammääruses sätestatud metoodika kohaselt kasutatakse kõrge riskitasemega ja suure mõjuga vähem oluliste krediidiasutuste liigitust. Klassifitseerimispõhimõtete kohaselt määratakse pankade riskiprofiili, ärimudeli või suuruse alusel kindlaks järelevalvetegevuse tasandid (järelevalve sagedus, ulatus ja põhjalikkus) ja asjaomased kohustused, näiteks seoses järelevalvearuandlusega. 

Kooskõlas järelevalvearuandluse raamistikuga kohaldatakse proportsionaalsust, vähendades finantsaruandluse ulatust väiksemate krediidiasutuste jaoks, kelle aruandluskoormust leevendaks valikuliste andmepunktide esitamine täieliku aruandluse asemel. Lähemalt saab lugeda aruandlust käsitlevast rubriigist.

Järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessis (SREP) kasutatavad hindamismeetodid on järelevalvealase läbivaatamise oluline element, sest nendega määratakse kindlaks järelevalve intensiivsuse erinevad tasemed ja jaotatakse vähem olulised krediidiasutused prioriteetsuse alusel eri kategooriatesse, lähtudes peamiselt järelevalvealaste hindamiste sagedusest ja üksikasjalikkusest. Võrreldes oluliste krediidiasutuste suhtes kohaldatava SREPi metoodikaga hõlmab vähem oluliste krediidiasutuste SREPi metoodika ootusi, hindamise üksikasjalikkuse taset ja hindamissagedust, mis on üldjuhul vähem intensiivsed.

Proportsionaalsuse põhimõtet järgitakse ka paljudes muudes järelevalvealase hindamise meetodites, näiteks EKP koostatavates sobivuse ja nõuetekohasuse hinnangutes.

Pentti Hakkaraineni kõne proportsionaalsuse kohta pangandusjärelevalves, Basel, 9. mai 2019

Teise kapitalinõuete määrusega võeti kasutusele väikese ja mittekeeruka finantsinstitutsiooni mõiste. Väike ja mittekeerukas finantsinstitutsioon peab vastama kapitalinõuete määruses asjakohases artiklis loetletud üheksale tingimusele.

Esmajoones peavad pangad ise kindlaks määrama, kas nad vastavad väikese ja mittekeeruka finantsinstitutsiooni kriteeriumitele, ja põhimõtteliselt teevad nad seda regulaarselt. Vähem olulised krediidiasutused peavad oma riiklikele pädevatele asutustele teatama, kui nende staatus muutub, st kui nad kvalifitseeruvad väikeseks ja mittekeerukaks finantsinstitutsiooniks või kui nad ei täida enam kõiki kapitalinõuete määruses sätestatud tingimusi. See ei takista riiklikel pädevatel asutustel otsustamast, kas nende järelevalve all olevaid panku tuleks kapitalinõuete määruse asjakohaste kriteeriumite kohaselt käsitada väikeste ja mittekeerukate finantsinstitutsioonidena, ja edastamast nende otsuste tulemusi asjaomastele pankadele. Väikeseks ja mittekeerukaks finantsinstitutsiooniks klassifitseerumine mõjutab näiteks rakenduslike tehniliste standarditega seotud finantsaruandlust.

Seoses kontrolliga, mida EKP teeb vähem oluliste krediidiasutuste järelevalve üle, on ühtse järelevalvemehhanismi määruses sätestatud, et võttes arvesse eelkõige asjaomase järelevalve alla kuuluva vähem olulise üksuse riskiolukorda ja võimalikku mõju riigisisesele finantssüsteemile, määratleb EKP kriteeriumid, mille alusel määratakse, millist teavet milliste järelevalve alla kuuluvate vähem oluliste üksuste kohta esitatakse.

EKP eristab suure mõjuga ja kõrge riskitasemega vähem olulisi krediidiasutusi.

Kõrgema riskitasemega vähem oluliste krediidiasutuste loetelu ajakohastatakse kord kvartalis, kuid tulemust ei tehta üldsusele kättesaadavaks.

Seda liigitust ei kasutata mitte ainult EKP ja riiklikud pädevad asutused oma teavitustes, vaid see mõjutab ka järelevalve intensiivsust ja näiteks SREPi hindamiste sagedust.

Suure mõjuga vähem oluliste krediidiasutuste loetelu

SREPi eesmärk on edendada vastupidavat pangandussüsteemi ja stabiilset finantsteenuste osutamist majandusele. See hõlmab pankade strateegiate, protsesside ja riskide põhjalikku hindamist ning lähtub ettevaatavast hinnangust riskide katmiseks vajaliku kapitali määra kindlakstegemisel.

EKP ja riiklikud pädevad asutused on alates 2015. aastast teinud koostööd, et koostada vähem oluliste krediidiasutuste jaoks ühtne SREPi metoodika, mis põhineb EBA SREPi suunistel ning tugineb nii oluliste krediidiasutuste puhul kasutatavale SREPi metoodikale kui ka riikides kasutusel olevale SREPi metoodikale.

Vähem oluliste krediidiasutuste SREPi eesmärk on edendada järelevalvetavade lähenemist vähem oluliste krediidiasutuste sektoris, toetades minimaalset ühtlustamise taset ning oluliste ja vähem oluliste krediidiasutuste hindamise järjepidevust. Vähem oluliste krediidiasutuste otseste järelevalveasutustena vastutavad riiklikud pädevad asutused jätkuvalt täies ulatuses hindamiste tegemise eest ning otsuste eest asjakohaste kapitali-, likviidsus- ja kvalitatiivsete meetmete kohta.

SREPi metoodika kajastab proportsionaalsuse põhimõtet, kuna selles sätestatakse miinimumtase, mille ulatuses järelevalveasutused peavad oma vähem olulis(t)e krediidiasutus(t)ega koostööd tegema. Järelevalvetegevuse ulatus sõltub konkreetse vähem olulise krediidiasutuse prioriteetsusest ja tema äritegevuse laadist – seda nimetatakse järelevalve miinimumtaseme mudeliks. Seepärast on SREP krediidiasutuste lõikes erinev, näiteks selle poolest, kui põhjalik on hindamine, millist teavet peab vähem oluline krediidiasutus järelevalveasutustele esitama ja millised on järelevalveasutuste ootused.

Alates 2022. aastast kohaldatakse SREPi ühist metoodikat kõigi vähem oluliste krediidiasutuste suhtes. Samas kajastab metoodika krediidiasutuste keerukust arvesse võtvat proportsionaalsuse põhimõtet ning pakub riiklikele pädevatele asutustele teatavat paindlikkust, mis mängib SREPis olulist rolli, kui antakse hinnanguid panga sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessile, sisemise likviidsuse adekvaatsuse hindamise protsessile ja vähem oluliste krediidiasutuste stressitestidele.

Vähem oluliste krediidiasutuste SREPi näol on tegu pideva protsessiga ja selle metoodika muutub aja jooksul jätkuvalt.

Vähem oluliste krediidiasutuste SREPi metoodika

2017. aasta aprillis avaldas EKP pärast avalikku konsultatsiooni suunise ja soovituse, mille eesmärk oli ühtlustada, kuidas ühtse järelevalvemehhanismi järelevalveasutused kasutavad ELi õiguses sätestatud valikuvõimalusi ja kaalutlusõigust.

Riiklikud pädevad asutused pidid hakkama soovitust kohaldama alates selle vastuvõtmisest 4. aprillil 2017 ning järgima suunist alates 1. jaanuarist 2018. Oma järelevaatamisfunktsiooni täites jälgib EKP, kuidas riiklikud pädevad asutused kokku lepitud valikuvõimalusi ja kaalutlusõigust rakendavad.

2022. aasta märtsis ajakohastati nii suunist kui ka soovitust, et võtta arvesse pärast nende algset avaldamist tehtud seadusandlikke muudatusi ning eelkõige teist kapitalinõuete määrust (CRR II) ja viiendat kapitalinõuete direktiivi (CRD V) hõlmavat panganduspaketti, mis sisaldab kapitalinõuete läbivaadatud eeskirju. Riiklikud pädevad asutused peaksid järgima läbivaadatud suunist alates 1. oktoobrist 2022. Muudetud soovitust soovitati neil kohaldada alates selle vastuvõtmise kuupäevast, st 25. märtsist 2022.

• EKP 4. aprilli 2017. aasta suunis (EL) 2017/697 riiklike pädevate asutuste poolt vähem oluliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes liidu õiguses sätestatud valikuvõimaluste ja kaalutlusõiguse kasutamise kohta
• EKP 25. märtsi 2022. aasta suunis (EL) 2022/508, millega muudetakse suunist (EL) 2017/697
• Soovitus EKP/2017/10 ühiste määratluste kohta riiklike pädevate asutuste poolt vähem oluliste krediidiasutuste suhtes teatavate liidu õiguses sätestatud valikuvõimaluste ja kaalutlusõiguse kasutamisel
• EKP 25. märtsi 2022. aasta soovitus, millega muudetakse soovitust EKP/2017/10
• Avalik konsultatsioon valikuvõimaluste ja kaalutlusõiguse kasutamise põhimõtteid käsitlevate muudatuste eelnõu kohta