Korduma kippuvad küsimused EKP juhendite kohta, mis käsitlevad sisemise kapitali ja sisemise likviidsuse adekvaatsuse hindamise protsesse (ICAAP ja ILAAP)

EKP kogemused näitavad, et kõigi krediidiasutuste ICAAPi ja ILAAPi tuleb tõhustada. Märkimisväärseid edusamme on täheldatud vaid mõne üksiku olulise krediidiasutuse ICAAPis ja ILAAPis.

ICAAP ja ILAAP on krediidiasutuste kapitali ja likviidsuse adekvaatsuse juhtimisel otsustava tähtsusega. Selleks et toetada oluliste krediidiasutuste ICAAPi ja ILAAPi tõhustamist, järgib EKP mitmeaastast tegevuskava. Selle raames on EKP täiendanud ja viimistlenud oma järelevalvealaseid suuniseid ICAAPi ja ILAAPi kohta, võttes arvesse krediidiasutustega ja teiste sektori esindajatega 2017. aastal avaldatud suuniste eelnõu üle peetud intensiivsete arutelude tulemusi ja täiendavaid märkusi. Tähtis on rõhutada, et olulistel krediidiasutustel soovitatakse hakata juhendites toodud EKP järelevalveootusi viivitamata järgima olenemata sellest, et EKP järelevalveeksperdid hakkavad neid kohaldama alles alates 1. jaanuarist 2019. Kui olulised krediidiasutused otsustavad hakata juhendite nõudeid täitma, peaksid nad seda tegema tihedas koostöös oma ühise järelevalverühmaga, teavitades viimast eelnevalt oma olukorrast ja kavadest.

Tuleks rõhutada, et pärast ICAAPi ja ILAAPiga seotud esimeste järelevalveootuste avaldamist 2016. aasta jaanuaris ei ole EKP asjaomaste juhendite üldpõhimõtteid muutnud, vaid selgitanud neid kolmes etapis: 2017. aasta veebruaris, 2018. aasta märtsis ja 2018. aasta novembris, mil avaldati juhendite lõplikud versioonid.

2019. aastal peavad olulised krediidiasutused esitama ICAAPi ja ILAAPi andmed (sh näiteks ICAAPi vorm) oma ühistele järelevalverühmadele seisuga 31. detsember 2018. EKP võtab uued juhendid oluliste krediidiasutuste ICAAPi ja ILAAPi hindamisel kasutusele alates 1. jaanuarist 2019.

Eeldatakse, et olulised krediidiasutused võtavad neid 2019. aastal EKP-le ICAAPi ja ILAAPiga seotud teabe ja andmete esitamisel arvesse. Tuleks rõhutada, et pärast ICAAPi ja ILAAPiga seotud esimeste järelevalveootuste avaldamist 2016. aasta jaanuaris ei ole EKP asjaomaste juhendite üldpõhimõtteid muutnud, vaid selgitanud neid kolmes etapis: 2017. aasta veebruaris, 2018. aasta märtsis ja 2018. aasta novembris, mil avaldati juhendite lõplikud versioonid. Ühtlasi on juhendid täielikult kooskõlas ICAAPi ja ILAAPiga seotud ootustega, mis avaldati 2016. aasta jaanuaris. Samuti tuleb märkida, et ICAAPi andmevormil esitatav teave peab lähtuma majanduslikust perspektiivist.

Kuna ICAAPi ja ILAAPi käsitlemisel ja neile omistatavas rollis esineb liikmesriigiti märkimisväärseid erinevusi, täheldati ka oluliste krediidiasutuste tavades suuri lahknevusi. ICAAPi puhul esines näiteks muu hulgas erinevusi selles, milline on selle üldine tähtsus krediidiasutuse juhtimisel ja otsuste tegemisel, majandusliku vs. normatiivse (või regulatiivse) perspektiivi kasutamisel ning ICAAPi üldises lähenemisviisis (st tegevuse jätkuvuse vs. tegevuse lõpetamise põhimõte). Mõnes riigis on ICAAP ja ILAAP krediidiasutuste riskijuhtimisprotsesside keskmes, teistes on need aga seotud järelevalveasutuse jaoks kapitali ja likviidsuse adekvaatsuse aruande ettevalmistamise protsessiga või neid kasutatakse selliste aruannete sünonüümina. Märkimisväärseid edusamme on EKP täheldanud vaid mõne üksiku olulise krediidiasutuse ICAAPis ja ILAAPis.

Kõigil olulistel krediidiasutustel soovitatakse oma ICAAPi ja ILAAPi tõhustada. Loodame, et EKP märkimisväärselt täiendatud juhendid on neile selles abiks.

Esiteks on ICAAP ja ILAAP olulised sisendid Euroopa pangandusjärelevalve kasutatavas järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessis (SREP). Neid võetakse arvesse SREPi kõigi elementide hinnangutes ning 2. samba kapitali- ja likviidsusnõuete kindlaksmääramisel. Edaspidi peaks ICAAPi ja ILAAPi roll SREPis veelgi kasvama.

ICAAPil ja ILAAPil on otsustav tähtsus krediidiasutuste vastupanuvõime suurendamisel, seepärast hindab EKP neid protsesse igal aastal SREPi raames. Kui EKP tuvastab nõrkusi, võib ta võtta nende kõrvaldamiseks asjaomase krediidiasutuse suhtes järelevalvemeetmeid. Need võivad hõlmata täiendavaid kapitali- või likviidsusnõudeid, et toime tulla krediidiasutuste riskijuhtimisest tuleneva suurema ebakindlusega ning julgustada olulisi krediidiasutusi selliste nõrkustega tegelema.

EKP eesmärk on hoida pangandussektor stabiilsena, tagades, et krediidiasutused säilitavad oma tegevuse jätkuvuse. Seepärast toetavad ICAAPi juhendis kirjeldatud põhimõtted krediidiasutuste talitluspidevust, tagades nende piisava kapitaliseerituse. Alates 2016. aasta jaanuarist on EKP pidevalt innustanud olulisi krediidiasutusi lähtuma ICAAPis tegevuse lõpetamise põhimõtte asemel pigem talitluspidevust toetavast lähenemisviisist.

ICAAP ja ILAAP tuginevad kahele võrdselt olulisele, kuid teineteist täiendavale sambale: need on majanduslik ja normatiivne perspektiiv. Mõlemad perspektiivid toovad esile krediidiasutuse riskid ning annavad ülevaate tema kapitali ja likviidsuse adekvaatsusest, lähtudes mitmest väga erinevast vaatenurgast. Krediidiasutus peaks oma riskide hõlmamiseks võtma kapitali ja likviidsuse adekvaatsuse juhtimisel arvesse nii normatiivset kui ka majanduslikku perspektiivi.

Krediidiasutused peavad alati täitma 1. ja 2. samba kapitali- ja likviidsusnõudeid (nagu neid on hinnatud normatiivses perspektiivis). Hiljutine finantskriis on aga näidanud, et üksnes selle perspektiivi nõuete järgimine ei ole piisav, et tagada krediidiasutuste püsiv elujõulisus. Näiteks oli mõne krediidiasutuse seisund regulatiivse kapitali seisukohalt küll hea, kuid nad ei suutnud tagada küllaldast likviidsust ja rahastamist, kuna vastaspooled ei pidanud neid enam piisavalt usaldusväärseks partneriks. Vastaspooled olid teadlikud krediidiasutuse majandusolukorra halvenemisest, ehkki see ei kajastunud (veel) tema bilansis ja näiteks regulatiivse kapitali suhtarvudes. Selliseid krediidiasutusi on nimetatud ka zombipankadeks.

Eespool kirjeldatud põhjustel ei saa üks perspektiiv asendada teist, vaid need peavad olema teineteist täiendavad ja mõlema perspektiivi hinnanguid tuleb arvesse võtta.

Mõned olulised krediidiasutused on ICAAPis tuginenud tegevuse jätkuvuse põhimõttele. Selle peamine lähtekoht oli järgmine: krediidiasutus pidi veenduma, kas ta suudab kindlal ajahetkel (t₀) jätkuvalt täita regulatiivseid ja järelevalvealaseid omavahendite nõudeid, kui ICAAPis järgnevaks 12 kuuks kvantifitseeritud riskid peaksid realiseeruma. Selle hinnangu koostamiseks lahutati bilansis konkreetsel ajahetkel (t₀) kajastatud omavahenditest osa, mis oli vajalik järelevalvealaste/regulatiivsete kapitalinõuete täitmiseks. Ülejäänud, n-ö vabade omavahendite hulka võrreldi kvantifitseeritud riskipositsioonidega. Need hõlmasid kõiki riske, mis oleksid võinud avaldada järgneva 12 kuu jooksul mõju regulatiivsetele omavahenditele ja 1. samba suhtarvudele. Küllaltki sageli kasutati riskide kvantifitseerimisel mudeleid, mis võimaldasid arvutada riskiväärtuse 99% usaldatavustasemel, ehkki mõnel juhul valiti madalam usaldatavustase, et võtta arvesse ettevõtte talitluspidevuse põhimõtet (vs. tegevuse lõpetamise põhimõte).

Seega võrreldi olemasolevaid omavahendeid 1. ja 2. samba nõuete kogusummaga, millele liideti kõik ajahetkel t₀ ICAAPis kvantifitseeritud riskid (krediidirisk, tururisk, operatsioonirisk, pangaportfelli intressirisk jne).

ICAAPi juhendis määratletud normatiivne perspektiiv on sellistest lähenemisviisidest erinev, kuna ei näe ette ICAAPi raames tehtavat eraldi riskide kvantifitseerimist ajahetkel t₀. Selle asemel peaksid olulised krediidiasutused ajahetkel t₀ kindlaks määrama 1. samba suhtarvud ning võrdlema neid oma välise kapitali nõuetega (1. ja 2. samba kapitalinõuded, puhvrid) ja 2. samba soovituslike nõuetega. Seda korratakse aasta möödudes, prognoosides 1. samba suhtarvud ajahetkeks t₁, aga ka järgnevateks aastateks (vähemalt t₂ ja t₃). Nendes prognoosides peaksid mõistagi kajastuma kõik tegurid, mis avaldavad edaspidi mõju 1. samba suhtarvudele kummaski stsenaariumis. See hõlmab muutusi riskiga kaalutud varades, samuti kasumile ja kahjumile ning omavahenditele avalduvat mõju, mis tuleneb krediidiriskist, turuhindade arengust, intressimäärade muutustest jne.

Normatiivne perspektiiv on võrreldav sellega, mida paljud krediidiasutused kasutasid regulatiivse kapitali planeerimisel. Olulised krediidiasutused peaksid siiski silmas pidama, et EKP ootused seoses krediidiasutuste kapitali planeerimisega on senisest selgelt suuremad. See puudutab näiteks negatiivsete stsenaariumite kindlaksmääramist ning neis prognoositavate tulevaste arengusuundumustega seotud eelduste rangust.

Ei, seda mitte, kuid EKP eeldab olulistelt krediidiasutustelt kaalutletud ja konservatiivset lähenemisviisi. See tähendab, et majanduslikus perspektiivis kasutatava riskide kvantifitseerimise metoodika alusparameetrite ja muude eelduste kindlaksmääramisel ei tohiks krediidiasutused üldjoontes olla vähem konservatiivsed.

Seda ei tohiks segi ajada järelevalveasutuste kohaldatavate alammääradega. Nagu on ette nähtud EBA suunistes järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi ühiste menetluste ning metoodikate kohta (SREPi suunised), kohaldavad järelevalveasutused 1. samba nõudeid konkreetsete riskide puhul alammäärana.

Üldjoontes ei ole juhendid õiguslikult siduvad ning ei asenda seega kapitalinõuete direktiivi artikleid 73 ja 86 rakendavaid kehtivaid õigusnorme. Kui juhendid ei ole mõnel juhul kooskõlas kohaldatava õigusega, lähtub EKP oluliste krediidiasutuste ICAAPi ja ILAAPi hindamisel viimasest. Kuna EKP tegi juhendite väljatöötamisel väga tihedat koostööd riiklike pädevate asutustega, ei tohiks juhendite ja riigisiseste õigusaktide vastuolusid siiski ette tulla.

Ei. EKP juhendites on selgitatud, et tegu on eksliku arusaamaga, kuna juhtimispuhvri mõistega ei kehtestata praegusi seaduslikke miinimumnorme ületavaid uusi kapitali ja likviidsuse miinimumnõudeid. Ehkki üldjuhul eeldatakse, et juhtimispuhvrid ületavad nulli, võib krediidiasutus ka väita, et olenevalt hindamisele kuuluvast stsenaariumist võimaldab nulli tasemel olev juhtimispuhver krediidiasutusel oma ärimudelit siiski jätkusuutlikult järgida. Juhtimispuhvri mõiste kirjeldab üksnes asjaolu, et tavaliselt hoiavad krediidiasutused omal algatusel enda kapitalitaset järelevalvealastest miinimumnõuetest suuremana, sest vastasel juhul ei suudaks nad leida vastaspooli, kliente, töötajaid ja investoreid, keda nad vajavad oma ärimudeli järgimiseks. Juhendites kutsutakse krediidiasutusi siiski selgelt hindama, milline kapitali-/likviidsustase on nimelt neile vajalik iga hindamisele kuuluva stsenaariumi puhul. Nad peaksid ette nägema konkreetsed juhtimispuhvrid, neid põhjendama ja põhjendused dokumenteerima. See on kooskõlas ICAAPi üldpõhimõtetega, mille kohaselt krediidiasutused peavad olema oma riskidest täielikult teadlikud ja neid aktiivselt juhtima.

Juhendites ei kirjeldata normatiivse perspektiivi konkreetseid negatiivseid stsenaariumeid, sest need peavad olema vastavuses krediidiasutuste äritegevuse, tegevuskeskkonna, riskiprofiili ja seega ka haavatavusega, ning kõik need tegurid on iga krediidiasutuse puhul erinevad. Juhendi seitsmendas põhimõttes on ette nähtud, et negatiivsed stsenaariumid peaksid küllaldaselt hõlmama tõsiseid majanduslangusi ja finantsšokke, konkreetse krediidiasutuse asjaomaseid nõrkusi ja haavatavusi, peamiste vastaspooltega seotud riskipositsioone ning eelnevalt loetletud tegurite usutavaid kombinatsioone.

Negatiivsete stsenaariumite tõsidusastme kohta on juhendi seitsmendas põhimõttes selgitatud, et sõnaga „negatiivne” tähistab EKP tõsiseid pingeid: „Tõsidusaste peaks olema selline, nagu on usutavatel muutustel, mis on krediidiasutuse seisukohalt sama tõsised nagu mis tahes muutused, mida võib kriisiolukorras täheldada turgudel, ning mis võivad hõlmata tegureid või valdkondi, mis on krediidiasutuse kapitali/likviidsuse adekvaatsuse vaatenurgast kõige asjakohasemad”.

Sisemise kapitali määratlus peaks olema kooskõlas majandusliku kapitali adekvaatsuse mõistega ja krediidiasutusesisese riskide kvantifitseerimisega. Majandusliku kapitali adekvaatsus on krediidiasutusesisene mõiste, mille eesmärk on majanduslikus perspektiivis tagada, et krediidiasutuse finantsvahendid (sisekapital) võimaldavad tal katta oma riske ja säilitada oma jätkuva talitluspidevuse.

Siinkohal on oluline märkida, et sisemise kapitali ja regulatiivse kapitali hulk võivad märkimisväärselt erineda, sest nende määratlused põhinevad erinevatel mõistetel. See on tingitud asjaolust, et sisemine kapital peaks kajastama krediidiasutuse majanduslikku väärtust, samal ajal kui regulatiivne kapital põhineb peamiselt regulatiivsetel määratlustel, kuid hõlmab üldjuhul ka raamatupidamislikke põhimõtteid. Olenevalt konkreetse krediidiasutuse olukorrast ja kohaldatavatest raamatupidamisstandarditest võib majandusliku ja bilansilise väärtuse lahknevus põhjustada märkimisväärseid erinevusi.

Sama kehtib ka riskide kvantifitseerimisel, kui normatiivses perspektiivis hinnatakse kõigi riskide mõju regulatiivsetele suhtarvudele, järgides seega raamatupidamiseeskirju ja regulatiivseid määratlusi. Majanduslikus perspektiivis seevastu hinnatakse krediidiasutuse märkimisväärsete riskide kogumi mõju tema majanduslikule väärtusele. Tüüpiline näide riskidest, mida tuleks majanduslikus ja normatiivses perspektiivis erinevalt käsitleda, on krediidiriski marginaali muutumise risk positsioonide puhul, mida ei kajastata õiglases väärtuses.

Sisemise likviidsuspuhvri määratlus peab olema kooskõlas majandusliku likviidsuse adekvaatsuse mõistega ja krediidiasutusesisese riskide kvantifitseerimisega. Majandusliku likviidsuse adekvaatsus on krediidiasutusesisene mõiste, mille eesmärk on majanduslikus perspektiivis tagada, et krediidiasutuse finantsvahendid (sisemine likviidsus) võimaldavad tal katta oma riske ja oodatavat väljavoolu ning säilitada oma jätkuva talitluspidevuse. Siingi võivad erinevad põhieeldused ja -mõisted viia märkimisväärsete erinevusteni olemasoleva likviidsuse tasemes ja stabiilsetes rahastamisallikates.

Teise taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente / allutatud võlainstrumente ei kasutata üldjuhul kahjude katmiseks muul juhul kui krediidiasutuse likvideerimise korral. Allutatud laenud makstakse krediidiasutuse tegevuse jätkumise korral võlausaldajatele tagasi vastavalt emiteerimistingimustele.

Seega – kuna EKP ICAAPiga seotud ootuste põhieelduseks on tegevuse jätkuvus – võib teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid (sh eelkõige allutatud võlainstrumendid) krediidiasutuse tegevuse jätkumise korral üldjuhul kahjude katmise suutlikkusest välja jätta. See tähendab, et üldjuhul ei tohiks neid instrumente sisemise kapitali hulka arvata. Krediidiasutusel on siiski võimalik põhjendada, miks seda loogikat ei saa konkreetsel juhul järgida.

Normatiivses perspektiivis peaks krediidiasutus negatiivsete stsenaariumite korral eeldama erakorralisi, kuid usutavaid muutusi, millel on piisavalt tõsine mõju krediidiasutuse regulatiivse kapitali suhtarvudele, eriti esimese taseme põhiomavahendite suhtarvule. Tõsidusaste peaks olema selline, nagu on usutavatel muutustel, mis on krediidiasutuse seisukohalt sama tõsised nagu mis tahes muutused, mida võib kriisiolukorras täheldada turgudel, tegurites või valdkondades, mis on krediidiasutuse kapitali adekvaatsuse vaatenurgast kõige asjakohasemad.

Mõistagi ei peaks krediidiasutused eeldama võimalike riskistsenaariumite realiseerumist, kuid selleks tuleb siiski valmistuda ja valmis olla, et suuta tulevasi stressiolukordi ära hoida, vältides seeläbi alakapitaliseeritust.

Riskide kvantifitseerimisel majanduslikus perspektiivis eeldatakse väga suurt konservatiivsust ning seetõttu peaks olema võimalik prognoosida ka väga harva esinevaid sündmusi. Olenevalt kasutatavast kvantifitseerimismeetodist kajastub konservatiivsus näiteks kindlustunde kõrges tasemes. Seega tekib põhjendatud küsimus, kas majanduslikus perspektiivis tehtavad täiendavad stressitestid on vajalikud.

Vastusel on kaks külge. Ühelt poolt ei pea majanduslikus perspektiivis riskide kvantifitseerimisel tegema (mitmeaastaseid) negatiivse stsenaariumi stressiteste, nagu eeldatakse normatiivses perspektiivis. Teiselt poolt aga – kuna ICAAP peaks kajastama edasisi arengusuundumusi – peaksid krediidiasutused hindama riskide kvantifitseerimise tundlikkust selliste võimalike tulevaste arengusuundumuste suhtes, mida riskide kvantifitseerimisel kasutatavad andmed ei hõlma.

Näiteks Ameerika Ühendriikides tõusid eluasemehinnad püsivalt pika aja jooksul enne kriisi algust 2008. aastal. Pangandussektoris laialdaselt kasutusel olevate tagasivaatavate kvantifitseerimismeetodite kohaselt oli tegu muutumatu pikaajalise suundumusega ja eluasemehindade pidev tõus näitas, et hüpoteeklaenudel puudus krediidirisk. Arengu pöördumine andis aga tunnistust, et selline järeldus oli väär.

Sama probleem tekib näiteks juhul, kui krediidiasutused kasutavad tururiski kvantifitseerimisel VaR meetodil põhinevaid mudeleid. Kui aktsiahinnad on püsinud pika aja jooksul stabiilsed või tõusnud ning VaR meetodi puhul kasutatakse varasemal arengul põhinevat simulatsiooni, saadakse tulemuseks väga madalad riskinäitajad. Tegelikkuses aga võivad suundumused pöörduda ja seega võidakse varasemale arengule tuginevates mudelites reaalseid riske märkimisväärselt alahinnata. Mõlemal juhul alahinnatakse põhimõtteliselt riskide suurust isegi siis, kui kvantifitseerimisel võetakse aluseks kindlustunde väga kõrge tase.

Seepärast tuleb ka majanduslikus perspektiivis kasutada muutuvate parameetrite hindamiseks põhjalikke, usaldusväärseid ja konservatiivseid ettevaatavaid stressiteste, sest ainult nii on võimalik vältida riskide alahindamist ja tagada, et krediidiasutused suudavad säilitada piisava kapitalitaseme ka majanduslikus perspektiivis. ICAAPi kahe perspektiivi vastastikust täiendavust silmas pidades peaksid krediidiasutused kasutama majanduslikus perspektiivis oma kapitali adekvaatsuse hindamisel ka normatiivse perspektiivi negatiivseid stsenaariumeid.

Siinkohal tuleks märkida, et mõnikord kasutatakse stressitestimise mõistet EBA tehtavate mitmeaastaste stressitestide sünonüümina. EKP juhendite kontekst on teine: ICAAPi juhendis öeldakse selgelt, et EKP ei oota krediidiasutustelt majandusliku kapitali adekvaatsuse mitmeaastaste prognooside koostamist (projitseerides nt ühe teguri põhise mudeli üheaastast prognoosi veel kolmele aastale).

Majanduslikus ja normatiivses perspektiivis kasutatavad riskide kvantifitseerimise meetodid ja eeldused peavad olema kindlad, küllaldaselt stabiilsed, riskitundlikud ja piisavalt konservatiivsed, et kvantifitseerida ka harva esinevat kahju.

EKP hinnangul on konservatiivsuse üldine tase usaldusväärse ICAAPi puhul majanduslikus perspektiivis vähemalt võrdne tasemega, millest lähtutakse riskide kvantifitseerimise meetodites 1. samba sisemudelite puhul. Konservatiivsuse üldise taseme kindlaksmääramisel ei lähtuta üksikutest eeldustest või parameetritest, vaid nende koostoimest. Koostoime all mõeldakse seda, et lähenemisviisid on juhenditega kooskõlas olenemata sellest, et mõni üksik parameeter (nt majandusliku kapitali mudeli usaldatavustase) on 1. sambaga võrreldes vähem konservatiivne. Sel juhul peavad krediidiasutused siiski näitama, kuidas vähem konservatiivseid eeldusi tasakaalustatakse, et eri parameetrite koostoime oleks vähemalt võrdne 1. samba puhul ettenähtud konservatiivsuse tasemega.

Konservatiivsuse taseme kohta selgitatakse ICAAPi juhendis, et ehkki üldjuhul eeldatakse ICAAPi kasutamist otsuste tegemisel, ei pea kõigi äritegevusega seotud otsuste tegemisel tingimata järgima kõige konservatiivsemat lähenemisviisi.

Eesmärkidest olenevalt võib lähtuda erinevast konservatiivsuse tasemest, kuid samal ajal peavad krediidiasutused olema suutelised katma ka väga konservatiivse lähenemisviisi kohaselt kvantifitseeritud riske. Näiteks võib krediidiasutus võtta tuletisinstrumentide hinnakujunduses ning seega ka otsuste tegemisel turul teatavate toodete pakkumise või ostmise kohta lähtealuseks eelduse, et sellel turul kriisiolukorda ei teki. Samal ajal peavad tal siiski olema piisav kapital ja asjakohased riskijuhtimisprotsessid, et võimalike riskide realiseerumisega toime tulla. Siinses näites tähendab see seda, et krediidiasutus peab suutma katta kõik tuletistehinguga kaasnevad võimalikud kahjud ka juhul, kui turg satub kriisi.

Juhendis eeldatakse, et asutusesisene läbivaatamine tehakse kolmel kontrollitasandil, sh äriliinide ja sõltumatute sisekontrollifunktsioonide tasandil (riskijuhtimine, vastavuskontroll ja siseaudit) vastavalt nende ülesannetele ja vastutusvaldkondadele. Nõuetekohase kontrolli ja tasakaalu tagamiseks peab teine kontrollitasand, mis vastutab riskide kvantifitseerimise meetodite väljatöötamise ja valideerimise eest, olema sõltumatu riske võtvatest üksustest (esimene kontrollitasand). Samuti on oluline, et krediidiasutuse kogu tegevuse (sh teise kontrollitasandi tegevused) vaatab korrapäraselt läbi teine, täiesti sõltumatu siseauditi funktsioon (kolmas kontrollitasand), kes annab aru otse juhtorganile.

Olenevalt krediidiasutuse suurusest ja keerukusest võib leida erinevaid organisatsioonilisi lahendusi tagamaks, et riskide kvantifitseerimise meetodite väljatöötamine ja nende valideerimine toimuvad üksteisest sõltumatult. Samal ajal tuleb siiski järgida eri kontrollitasandite aluspõhimõtteid – näiteks peaks sõltumatu valideerimise läbi viima mõni teine üksus, mitte siseauditi funktsioon.

Seega peaks valideerimised tegema riskijuhtimise funktsioon (teine kontrollitasand) ja need vaatab korrapäraselt läbi siseauditi funktsioon (kolmas kontrollitasand). Siseauditi järgitav auditikava peaks hõlmama ka riskide kvantifitseerimise meetodite asjakohasust.

Ei, sest negatiivse stsenaariumi likviidsuskattekordaja prognoosides järgitakse täpselt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/61 sätteid riskikaalude, väljavoolu määrade jm kohta. See tähendab, et likviidsuskattekordaja arvutatakse alati sama meetodi kohaselt. EKP eeldab siiski, et krediidiasutused teevad kindlaks likviidsuskattekordaja arvutamisel arvesse võetavate varade, kohustuste ja bilansiväliste kohustuste määrad stressitingimustes ning korrutavad need siis määruses ettenähtud riskikaalude või väljavoolu määradega.

Sel viisil tagatakse, et krediidiasutused on teadlikud mõjust, mida konkreetsed tõsised, kuid usutavad muutused võivad likviidsuskattekordajale avaldada (ja mille nad peaksid negatiivse stsenaariumi korral arvutama). Krediidiasutused peaksid nende prognooside analüüsi alusel otsustama, kas tuleb võtta meetmeid prognoositud olukorraks valmistumiseks või selle vältimiseks.

Näiteks võib krediidiasutuse likviidsuskattekordaja sellise hinnangu tulemusel langeda 60%-le. Ehkki kapitalinõuete määruses on sätestatud, et likviidsuskattekordaja võib ajuti langeda 100%st madalamale, peab krediidiasutus siiski tõendama, et suudab ka sel juhul vastavas negatiivses stsenaariumis oma ärimudelit jätkusuutlikult järgida.

ICAAPi juhendi nõuete kohaselt peab kapitalikava „hõlmama nii põhistsenaariumit kui ka negatiivset stsenaariumit ning vähemalt kolme aasta ettevaatavaid prognoose”. See tähendab, et krediidiasutused peavad järgima kapitali planeerimise protsessi (tavaliselt oma korrapärase mitmeaastase kavandamisprotsessi raames), mis hõlmab vähemalt kolmeaastast ajavahemikku alates selle heakskiitmisest. Krediidiasutused peavad kapitalikava aasta vältel kohandama, kui see ei ole tegelike arengusuundumuste valguses enam asjakohane. Samuti tuleb vähemalt kord aastas läbi vaadata kapitali planeerimise protsess tervikuna, kaasates kõik asjaomased funktsioonid (nt majandus-, riskijuhtimise-, finants- ja ärivaldkond).