Intervjuu Eesti Ekspressile

Intervjuu EKP järelevalvenõukogu esimehe Andrea Enriaga (Sulev Vedler, 22.08.2019; avaldamiskuupäev 28.08.2019)

Miks on vaja üleeuroopalist pangandusjärelevalvet?

See on üks olulisemaid finantskriisist saadud õppetunde. Ühisvääringu toimimiseks on vaja ka ühtset järelevalvet. Mõnel juhul on Euroopa Finantsstabiilsuse Fond ja seejärel Euroopa stabiilsusmehhanism pidanud sekkuma ühisraha kaitseks, toetades abiprogramme panganduskriisidest tugevalt mõjutatud riikides, näiteks Iirimaal ja Hispaanias. Seega vajame Euroopa tasandil ennetavaid kontrollimehhanisme, kuna kriisi tekkides peab ka abi olema kättesaadav samal tasandil.

Õhus on uue kriisi hõngu. Saksamaa ja Ühendkuningriigi majandusnäitajad halvenesid eelmises kvartalis veidi, Itaalias registreeriti nullkasv. Ka poliitiline olukord on küllaltki segane. Kui hästi on Euroopa pangad valmis uue kriisi tekkeks?

Euroopa pankade olukord on tunduvalt paranenud. Selles on oma osa ka Euroopa ühisel pangandusjärelevalvel. Kui Euroopa Keskpangale usaldati 2014. aastal järelevalveülesannete täitmine, olid ühtse järelevalvemehhanismi algsed esmatähtsad eesmärgid tugevdada pankade kapitalipositsiooni, tõsta varade kvaliteeti ja suurendada pankade sisemudelite usaldusväärsust. Nüüdseks on pangandussektori olukord märkimisväärselt paranenud kõigis neis valdkondades. Paranenud on pankade kapitaliseeritus, ja nende bilanssides on oluliselt vähenenud viivislaenude osakaal. Seega on olukord praegu palju parem kui selle teekonna alguses.

Sellegipoolest peame valmis olema ka uue võimaliku kriisi tekkeks. Korraldame igal aastal stressiteste. Möödunud aastal tegime seda koostöös Euroopa Pangandusjärelevalvega. Testis simuleeriti kogu euroala hõlmavat väga tõsist majanduslangust ning pankade vastupanuvõime osutus küllaldaseks. Järelevalvefunktsioonina peame aga alati olema valmis kõige negatiivsemaks stsenaariumiks.

Kas oleme siis selleks valmis?

Pankade valmisolek on muidugi erinev. Stressitest võimaldas meil tuvastada pangandussektoris esinevad nõrkused ja välja selgitada, millistelt pankadelt tuleb nõuda kapitalipuhvrite suurendamist. Seda olemegi teinud.

Kas ees ootavad uued pankade päästeoperatsioonid?

Finantskriisi järel sisse seatud uue õigusraamistiku kohaselt, mis on ühtlasi kooskõlas G20 riikide kokkulepetega, peavad enne maksumaksjate raha kasutamist kahjumi katma esmajoones erainvestorid.

Selge sõnum on, et edasisi päästeoperatsioone kaalutakse palju rangemalt. Oleme teinud palju tööd finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavadega. Pangad peavad olema valmis turult sujuvalt lahkuma.

Palju tööd on siiski veel ees. Mõned pangad on oma kohustuste struktuuris juba loonud küllaldase suutlikkuse katta võimalikku kahjumit. Teised alles pingutavad selle nimel, et jõuda meie seatud eesmärkideni. Igal juhul on tehtud edusamme, kuid palju tööd on veel ees.

Eestil on läinud hästi – viimati kuulutati meil panga pankrot välja 20 aastat tagasi. Lõuna-Euroopas on aga olukord hoopis teistsugune. Kuidas tulla toime halbade laenudega? Kreekas on nende osakaal lausa 40%.

Euroopa Keskpank (EKP) on välja töötanud väga jõulised põhimõtted viivislaenudega ehk n-ö halbade laenudega tegelemiseks. Pankadele on antud juhised, kuidas viivislaenude portfelle aktiivselt hallata. Muu hulgas on seatud eesmärgid viivislaenude osatähtsuse vähendamiseks. Samuti on kindlaks määratud, milliste kriteeriumite alusel peavad pangad viivislaene teatava ajavahemiku möödudes maha kandma. Need kriteeriumid on nüüdseks üle võetud Euroopa õigusesse. EKP tegevus on selles valdkonnas olnud väga edukas. Kui alustasime, oli euroalal viivislaene kokku rohkem kui ühe triljoni euro väärtuses. Värskeimate näitajate kohaselt on see nüüd vähenenud 580 miljardi euroni. Viivislaenude maht on endiselt suur, kuid seda on siiski märkimisväärselt vähendatud. Tehtud on ulatuslikke edusamme, seda eriti viimase kahe aasta jooksul, mil on järgitud EKP kehtestatud tegevuspõhimõtteid.

Ka Kreeka pankadele seati kindlad eesmärgid viivislaenude vähendamiseks ja seni on nad need saavutanud. Käesoleval ja järgmisel aastal kavatsevad nad halbade laenude mahtu veelgi vähendada ja me jälgime olukorda tähelepanelikult.

Kas Euroopa pankadele tuleks kehtestada rangemad nõuded, näiteks kapitali kohta?

Kriisist saadud kogemuste alusel loodud raamistik on minu hinnangul stabiilne ja jõuline. Ees ootab veel lõppetapp – Baseli pangajärelevalve komitees kokku lepitud viimase reformipaketi rakendamine. Õigusloomemenetlus algab tõenäoliselt pärast Euroopa Komisjoni uue koosseisu ametisse nimetamist. Kui see etapp on läbitud, peaksid pangandussektoris kehtivad kapitalinõuded olema vajalikul tasemel.

Olete tuttav väga paljude Euroopa pankade ja pankuritega. Millised on peamised erinevused Euroopa eri riikide panganduskultuuris?

Erinevusi on tõesti nii ärikultuuris, juhtimistavades, sisekontrolli mehhanismides kui ka pangajuhtidele pakutavates stiimulites. Aga ka ühe riigi piires võib panganduskultuur olla vägagi erinev, kui vaadata ühelt poolt näiteks Saksamaal või Itaalias üksnes kohalike kogukondade tasandil tegutsevaid väikesi ühistupanku ja teiselt poolt suuri piiriüleseid pangagruppe, kelle tegevushaare on üleilmne ja kes on väga aktiivsed ka kapitaliturgudel. Kui panganduskultuuris esinevatele erinevustele vaatamata järgitakse Euroopa tasandil kehtestatud tegevus-, juhtimis- ja sisekontrollinõudeid, ei näe ma neis erinevustes probleemi.

Samuti esineb ka institutsioonilisest keskkonnast tulenevaid lahknevusi. Näiteks tehakse Itaalia ja Kreeka pankadele etteheiteid seoses viivislaenude olukorraga, kuid samal ajal tuleb tõdeda, et tagatisvara sundloovutamisega seotud kohtumenetlused võivad seal mõnikord kesta väga kaua, koguni 10 kuni 12 aastat. Saksamaal ja Taanis võtab sama menetlus aega kuus kuud kuni aasta. Seega mõjutavad pankade tegevust ka institutsioonilised aspektid ja selles valdkonnas soovime näha ulatuslikumat ühtlustamist. Siinkohal tunnen heameelt ECOFINi toetusel tehtud edusammude üle.

Lõpetuseks tahan märkida, et ühtse järelevalvemehhanismi loomine on kõrvaldanud ühe olulise kultuuriliste erinevuste käivitaja, milleks on lahknevused riikide järelevalveasutuste kasutatavates järelevalvemeetodites ja -põhimõtetes.

Kui palju on Teie töö seotud rahapesuvastase võitlusega? Eestis, aga ka Põhjamaades üldiselt on see teema viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud.

Nagu teada, ei ole meile antud rahapesu tõkestamise valdkonnas õiguslikku vastutust. See kuulub riikide asjaomastele asutustele. Oleme siiski näinud, et koostöö usaldatavusjärelevalve organite (nagu meie) ja rahapesu tõkestamise asutuste vahel on väga oluline.

Kui tuvastame oma kohapealsete kontrollide käigus rahapesuvastast võitlust puudutavaid probleeme, edastame selle info koostöö raames rahapesu tõkestamise asutustele, aga ka vastupidi – nemad annavad olulist teavet meile. Sel eesmärgil olemegi vastavalt rahapesu käsitleva uue direktiivi nõuetele sisse seadnud koostöökokkulepped rahapesu tõkestamise asutustega. ECOFIN on heaks kiitnud ka tegevuskava rahapesuvastase võitluse tugevdamiseks Euroopa tasandil ja me toetame neid jõupingutusi igati. Pöörame oma ülesandeid täites üha rohkem tähelepanu puudustele sisejuhtimis- ja kontrollimehhanismides ning pangajuhtide ja juhtorganite liikmete sobivuse ja nõuetekohasuse kriteeriumite täitmisel, sest need võivad anda märku vajakajäämistest võitluses finantskuritegevuse vastu.

Eestil on näiteks tuua Danske Banki juhtum. Danske on Taani pank, ja Taani ei ole euroala riik. Eestis asub üksnes Danske Banki filiaal ja see muudab rahapesu tõkestamise keerulisemaks.

Uues õigusraamistikus on täpsustatud ja tugevdatud kontrollimeetmeid ning õiguslikke kaitsemeetmeid, mis aitavad selliseid juhtumeid ära hoida. Siiski oleks minu hinnangul vaja teha rohkem. Direktiivi, mida juba mainisin, saavad riigid kohaldada erineval viisil. Selle näol on tegu üldpõhimõtetega, ja oleme juba kogenud, et nende rakendamine riikides võib kaasa tuua lahknevusi, mis muudavad koostöö ja kontrolli keerulisemaks.

Rahapesu on oma olemuselt piiriülene. Raha liigutatakse ühest riigist teise. Sellisel ühtsel turul nagu Euroopa Liit puuduvad üldse raha liikumist takistavad piirid. Seega kui rahapesuvastane võitlus on tõesti tõsine eesmärk, tuleks minu arvates sisse seada märksa ühtlustatum õigusraamistik. Direktiivide asemel peaksid olema määrused, mis on vahetult kohaldatavad kõigi asjaomaste pankade ja asutuste suhtes, samuti tuleks kehtestada väga ranged kooskõlastusmehhanismid.

Usaldatavusjärelevalve valdkonnas on piiriülestel gruppidel näiteks kõiki järelevalveasutusi koondavad järelevalvekolleegiumid, mis kohtuvad korrapäraselt, teevad ühiselt pankade stressiteste ning võtavad koos vastu otsuseid nii ema- kui ka tütarettevõtjate kapitali- ja likviidsustaseme kohta. Selles koostöös järgitakse rangelt kokkulepitud reegleid.

Rahapesu tõkestamise valdkonnas aga sellised kolleegiumid puuduvad. Seega on veel palju valdkondi, kus tuleb teha tihedamat koostööd või võimaluse korral ülesannete täitmist Euroopa tasandil tsentraliseerida.

Rahapesuga tegelejad on alati kiiremad ja loomingulisemad ning rahvusvahelisema haardega kui panga- või järelevalvetöötajad ja uurijad.

See on tõesti tõsine probleem. Kuid olgem ausad, mitmel juhul on teolt tabatud ka panku. Need on olnud Euroopa pangad, keda on rahapesu tõkestamise valdkonnas tuvastatud puudujääkide tõttu karmilt trahvitud. Pangad, kellel on keelatud seetõttu äritegevust laiendada. On vallandatud juhtorganite liikmeid, kes ei suutnud panku ja nende kliente kaasnevate ohtude eest piisavalt tõhusalt kaitsta. Mõned pangad on muutunud maksejõuetuks. Tulin Tallinnasse Riiast. Möödunud aastal tekkis ühel Läti pangal likviidsuskriis, kuna teda seostati USA ametivõimude tõstatatud rahapesukahtlustustega.

Ametivõimud on muutunud neis valdkondades üha aktiivsemaks ja neile pööratakse järjest rohkem tähelepanu. Seireülesannete täitmist aitavad tõhustada uued tehnoloogiad. Suurandmete haldamisest ei ole abi mitte üksnes kasumi suurendamisel, vaid ka kelmide tabamisel.

Kui tõenäoline on, et oluliselt pangalt võetakse tegevusluba rahapesuvastaste eeskirjade rikkumise tõttu?

Euroalal on olnud juhtumeid, kus pangad on rahapesuga seotud kahtlustuste tõttu oma tegevusloa kaotanud. Seega jah, seda on ette tulnud ja võib juhtuda edaspidigi.

Aga kas on mõeldav, et oluline pank kaotab õiguse teha tehinguid USA dollarites või eurodes?

Kui pangalt võetakse tegevusluba, ei saa ta enam tehinguid teha. Punkt. See on suurim karistus.

EKP pangandusjärelevalve töötajad õiguspoolest ei tegele küsimustega, mis on seotud juurdepääsuga keskpankade püsivõimalustele. Kui aga tõepoolest tekivad rahapesuga seotud kahtlustused, võib keskpank kaaluda panga ilmajätmist nendest vahenditest. See on võimalik.

Näiteid võib tuua USAst, kus tegutsetakse finantseerimisasutuste musta nimekirja kandmisel mõnikord küllaltki jõuliselt. Neil lõigatakse lihtsalt ära juurdepääs USA dollarites rahastamist pakkuvatele turgudele. Panga rahvusvahelisele tegevusele oleks see äärmiselt suur löök.

Swedbanki juhid on mures, et rahapesuvastaste eeskirjade rikkumise tõttu võidakse pangalt ära võtta õigus teha dollaritehinguid. See on suur oht ka Eesti jaoks tervikuna, kuna Swedbank on meie suurim pank.

Konkreetsete pankade juhtumeid ma ei kommenteeri.

Üldises plaanis aga peavad pangad mõistma, et seotus rahapesuga toob kaasa rängad süüdistused, ning kui selles valdkonnas ei olda piisavalt ranged ja valvsad, on kaotada vägagi palju. Seega peavad pangad olema väga tähelepanelikud ja sisse seadma laitmatud sisekontrollimehhanismid.

Mainisite suurandmete haldamist. Sellised ettevõtted nagu Facebook ja Google napsavad endale osa meediatulust. Kas nad võivad Teie hinnangul ohustada ka traditsioonilist pangandust?

Makseteenuste muudetud direktiiviga antakse juurdepääs pangakontodele ka mittepangast finantsasutustele, et suurendada selles valdkonnas konkurentsi ja pakkuda paremat teenusetaset lõpptarbijatele – finantsteenuste kasutajatele. Leian, et see on positiivne muudatus.

Pangad omakorda on sellele reageerinud õigel viisil, investeerides rohkem uutesse tehnoloogiatesse, tehes võimaluse korral koostööd finantstehnoloogia ettevõtetega ning töötades välja ka asutusesiseseid finantstehnoloogia funktsioone. See kõik on positiivne, kuna toob kasu klientidele.

Kui aga suurandmete haldusega tegelevad ettevõtted soovivad hakata pakkuma pangandusteenuseid ja tõepoolest pankadega konkureerida, peavad nad saama tegevusloa nagu pangad, ning nende tegevus peab olema samal moel reguleeritud ja kuuluma järelevalve alla. Kui nad tahavad jääda pangandusvaldkonnast väljapoole, võib ka nende pakutavate teenuste hulk olla piiratud.

Olgu selgelt öeldud, et kõik uued tulijad, kes kavatsevad liituda valdkondadega, mis võivad toimida rahapesukanalina, peavad järgima rahapesuvastaseid eeskirju. Nii pangad, mittepangast makseasutused kui ka virtuaalvääringute vahetamise teenuse pakkujad peavad alluma rahapesuvastastele kontrollisüsteemidele.

Aga kes suudab teha järelevalvet selliste ettevõtete üle nagu Facebook, Google ja Amazon? Riigid ei suuda isegi sundida neid makse maksma.

Panganduses on kõik väga selge. Kui soovitakse pakkuda pangandusteenuseid, on selleks vaja üksust, kellel on vastav tegevusluba. Teenuseid saab pakkuda ainult selline ettevõte. Ja selle ettevõtte tegevus peab olema reguleeritud ja kuuluma järelevalve alla. See reegel kehtib kõigile.

Aga on ju veel ka krüptoraha.

Krüptoraha valdkonnas ei pakuta pangandus-, vaid makseteenuseid. Nagu juba ütlesin, makseteenuste pakkumise õigus ei kuulu ainult pankadele.

Kuid rahapesuvastases direktiivis on selgelt sätestatud, et nad kuuluvad samuti järelevalve alla ning rahapesu tõkestamise kontrollimeetmeid kohaldatakse ka teenuseosutajate suhtes, kes vahetavad virtuaalvääringut ametlikuks vääringuks ja vastupidi. Olen selle teemaga kursis, kuna see muudatusettepanek tuli Euroopa Pangandusjärelevalvelt ajal, mil seal töötasin.

Seega ei pea see tegevus kuuluma pangandusjärelevalve alla?

Ei, meie järelevalve neid ei hõlma, sest nad ei paku hoiustamis- ega laenuteenuseid, vaid üksnes piiratud teenuseid.

Puuduvad ka hoiusekaitse süsteem ja põhimõte „tunne oma klienti“.

Virtuaalvääringute vahetamise teenuse pakkujad peavad rahapesuvastaseid eeskirju vahetult järgima.

Kliendi kaitse on aga murekoht. Euroopa Pangandusjärelevalve ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve on kliente hoiatanud, et kui nad paigutavad oma raha virtuaalvääringute vahetamisse, võivad nad kõigest ilma jääda. Puuduvad riiklik kaitse, garantiid, ei ole ka hoiuste tagamise skeemi. On võimalik kaotada kogu raha, see sõnum on väga selge. On ette tulnud pettusejuhtumeid. Mõned virtuaalvääringute vahetamise teenuse pakkujad ja selle valdkonna investorid on kaotanud kogu oma raha. Inimesed, kes oma vara sellistesse ettevõtmistesse paigutavad, peavad teadma, et selle väärtus võib olla äärmiselt kõikuv ja on oht jääda ilma kõigest.

Mainisite enne, kuidas aasta tagasi teatas USA rahandusministeerium, et üks Läti pank võib olla seotud rahapesuga ja terrorismi rahastamisega. Sellele järgnes panga kokkuvarisemine. Kuidas oleksite saanud Läti panka kaitsta juhul, kui tegu olnuks valesüüdistustega?

Esiteks kordan uuesti, et me EKP pangandusjärelevalve ei ole rahapesuvastase võitluse asutus. Seega puudub meil selliste juhtumite korral otsene roll.

Üldises plaanis aga peaks ideaalsel juhul toimima tihe koostöö Euroopa ja rahvusvaheliste asutuste vahel. Sel juhul oleks kindel, et enne protsesside käivitamist teavitavad eri riikide asutused üksteist ja saavad esitada oma seisukohad ning et kogu tegevus toimub rangelt kooskõlastatult ja kõigi osapoolte tihedas koostöös. Ka usaldatavusjärelevalves järgime sama põhimõtet – meil on väga tihe koostöö nii Euroopa Liidu riikide asutustega kui ka partneritega USAs ja kolmandates riikides.

Kui ohtlikuks peate oma tööd? 13 aastat tagasi kirjutasin loo Venemaa keskpanga asepresidendist Andrei Kozlovist, kes võitles samuti rahapesu vastu ja külastas Eestit paar kuud enne, kui ta mõrvati.

Mäletan seda juhtumit.

Ei saa välistada, et kui meie inspektorid tegelevad äärmiselt delikaatsete ja keeruliste juhtumitega, võib sellega kaasneda teatav turvarisk. Püüame tagada oma töötajatele parima võimaliku kaitse.

See ei ole lihtne ülesanne. Mitte ainult põhjustel, mida juba mainisin, aga ka seetõttu, et harva ollakse meile tänulikud töö eest, mida me teeme.

Kui kõik läheb hästi, arvatakse lihtsalt, et järelevalveasutused suurendavad pankade bürokraatlikku koormat ning takistavad laenuvooge ettevõtetele ja kodumajapidamistele. Kui asjad lähevad valesti, langevad süüdistused loomulikult meile.

Meie töö on ohtlik ja üsna tänamatu. Aga see meeldib mulle ikkagi. Enamasti suhtuvad selle töö tegijad oma tegevusse väga kirglikult.

Millise hinnangu annate Baltimaade pangandussektorile?

Kahtlemata paistab mõnes valdkonnas silma Balti riikide pankade positiivne eripära. Kapitalitase on euroala keskmisega võrreldes palju kõrgem ja kulutõhusus suurem, kulude ja tulude suhtarvud on aga madalamad. Ka kasumlikkus on üldiselt suurem kui Euroopa pankadel keskmiselt. Aga ilmselt kõige tundlikumad valdkonnad, millele tuleks Balti riikide pangandussektoris tähelepanu pöörata, on võitlus finantskuritegevuse vastu ning sisejuhtimine ja -kontroll.

Mis Teid rõõmustab?

Isiklikus elus palju erinevaid asju. Töös aga olen õnnelik siis, kui suudan läbi murda laual olevast suurest dokumendikuhjast.