15.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 306/37

(1)

Krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeem on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7 määratletud kui lepinguline või õiguslik kohustusi reguleeriv korraldus, mis kaitseb kaitseskeemi liikmeks olevaid krediidiasutusi ja investeerimisühinguid ning tagab nende likviidsuse ja maksevõime, et hoida vajadusel ära pankrot. Selle sätte kohaselt võivad pädevad asutused kooskõlas määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud tingimustega loobuda teatud usaldatavusnõuete kohaldamisest või lubada kaitseskeemi liikmele teatavaid vabastusi.

(2)

Ühtse järelevalvemehhanismi raames oluliseks liigitatud krediidiasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet teostava pädeva asutusena vastutab Euroopa Keskpank (EKP) asjaomaste asutuste poolt esitatavate taotluste hindamise eest.

(3)

Krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemide hindamise tingimused on sätestatud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7. See määrus annab pädevatele asutustele asjaomastele tingimustele vastavuse kontrollimiseks vajaliku järelevalvealase hindamise väljatöötamisel teatava kaalutlusõiguse. Ühetaolisuse, tulemuslikkuse ja läbipaistvuse tagamiseks lisas EKP uue peatüki dokumendis „ECB Guide on options and discretions available in Union law“, mis käsitleb põhimõtteid, millest lähtutakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemide kõlblikuks tunnistamisel usaldatavusjärelevalve eesmärgil (3) ning sätestab kuidas EKP hindab krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemide ning nende liikmete vastavust eelpool osutatud tingimustele.

(4)

EKP vastutab ühtse järelevalvemehhanismi tõhusa ja järjepideva toimimise ees ning peab järelevalveülesandeid täites tagama järelevalvetulemuste ühetaolisuse. Sellega seoses kehtestab EKP riiklikele pädevatele asutustele suuniseid järelevalveülesannete teostamiseks ja järelevalveotsuste tegemiseks vähem oluliste krediidiasutuste suhtes.

(5)

Kuna krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemid hõlmavad tavaliselt nii olulisi kui ka vähem olulisi krediidiasutusi, on tähtis tagada kaitseskeemi liikmete ühetaoline kohtlemine ühtses järelevalvemehhanismis ning edendada EKP ja riiklike pädevate asutuste otsuste ühetaolisust. Kaitseskeemide puhul, kuhu kuuluvad nii olulised kui ka vähem olulised krediidiasutused, on eriti tähtis, et nii oluliste krediidiasutuste usaldatavusjärelevalve eest vastutav EKP kui ka vähem oluliste krediidiasutuste järelevalve eest vastutavad riiklikud pädevad asutused kasutaksid kõlblikkuse hindamisel ühetaolisi kriteeriume. Ka juhul, kui kaitseskeem hõlmab vaid vähem olulisi krediidiasutusi, on otstarbekas kasutada hindamisel ühetaolisi määratlusi, sest kaitseskeemide koosseis ja liikmete liigitus oluliseks ja vähem oluliseks võib aja jooksul muutuda,

a)

kas vastaspool on krediidiasutus või investeerimisühing, finantseerimisasutus või krediidiasutuse või investeerimisühingu abiettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse asjakohaseid usaldatavusnõudeid;

b)

kas luba taotlev vastaspool on asutatud samas liikmesriigis.

a)

kaitseskeemi liikmete osanike ja õiguslik struktuur ei takista omavahendite ülekandmist või kohustuste tagasimaksmist;

b)

otsustusprotsessi vorm seoses omavahendite ülekandmisega kaitseskeemi liikmete vahel tagab omavahendite kohese ülekandmise;

c)

kaitseskeemi liikmete põhimäärused, osanike kokkulepped või muud teadaolevad kokkulepped ei sisalda sätteid, mis võivad takistada vastaspoolt omavahendeid ülekandmast või kohustusi tagasi maksmast;

d)

puuduvad kaitseskeemi liikmetega seotud varasemad suured juhtimisraskused või äriühingu üldjuhtimisega seotud probleemid, mis võivad negatiivselt mõjutada omavahendite kohest ülekandmist või kohustuste tagasimaksmist;

e)

ükski kolmas isik (6) ei saa kontrollida või takistada omavahendite kohest ülekandmist ega kohustuste tagasimaksmist;

f)

arvesse võetakse kõiki varasemaid andmeid kaitseskeemi liikmete vaheliste finantsvoogude kohta, mis tõendavad liikmete suutlikkust vahendeid kohe üle kanda või kohustusi maksta tagasi.

a)

kaitseskeemi korraldused hõlmavad mitmesuguseid meetmeid, protsesse ja mehhanisme, mis moodustavad kaitseskeemi tegevusraamistiku. Raamistik peaks hõlmama valiku meetmeid alates vähem sekkuvatest kuni põhjalikumate meetmeteni, mis vastavad toetuse saaja riskitasemele ja tema finantspiirangute tõsidusele, ning sisaldama otsest kapitali- ja likviidsustoetust. Toetus võib olla tingimuslik ja sõltuda näiteks teatud finantsseisundi taastamise ja restruktureerimismeetmete rakendamisest;

b)

kaitseskeemi juhtimisstruktuur ja toetusmeetmetega seotud otsustusprotsess võimaldavad osutada abi õigeaegselt;

c)

kaitseskeem on selgelt kohustunud andma abi, kui kaitseskeemi liige muutub või tõenäoliselt muutub maksejõuetuks või mittelikviidseks, vaatamata riskide varasemale seirele ja varajasele sekkumisele, ning tagama, et kaitseskeemi liikmed järgivad regulatiivset omavahendite nõuet ja likviidsusnõuet;

d)

kaitseskeem viib korrapäraselt läbi stressiteste, et mõõta võimalikke kapitali- ja likviidsustoetuse meetmeid;

e)

kaitseskeemi riskitaluvusvõime (mis koosneb sissemakstud vahenditest, potentsiaalsetest järelsissemaksetest ja võrreldavatest kohustustest) on piisav, et katta kaitseskeemi liikmete suhtes võetavad võimalikud toetusmeetmed;

f)

on loodud ex ante fond, mis kindlustab, et kaitseskeemil on toetusmeetmeteks kohe kättesaadavad vahendid, ning lisaks

a)

kaitseskeemi liikmed on kohustatud regulaarselt esitama kaitseskeemi peamisele juhtorganile ajakohastatud andmed oma riskiolukorra kohta, sealhulgas andmed omavahendite ja omavahendite nõuete kohta;

b)

loodud on vastavad asjakohased andmevood ja IT-süsteemid;

c)

kaitseskeemi peamine juhtorgan määratleb riskijuhtimisraamistiku ühtsed standardid ja meetodid, mida kaitseskeemi liikmed peavad rakendama;

d)

kaitseskeemi riskiseireks ja riski klassifitseerimiseks on loodud ühine riskide määratlus, kõigi kaitseskeemi liikmete puhul toimub samasuguste riskikategooriate seire ning riskide kvantifitseerimiseks kasutatakse sama usaldatavustaset ja ajavahemikku;

e)

kaitseskeemides kasutatavates riskiseire- ja riski klassifitseerimise süsteemides liigitatakse kaitseskeemi liikmed nende riskiolukorra järgi, st et varajase sekkumise võimaldamiseks peab kaitseskeem liigitama skeemi liikmed erinevatesse kategooriatesse;

f)

kaitseskeemil on võimalik mõjutada oma liikme riskiolukorda, andes talle juhiseid, soovitusi jne teatud tegevuste piiramiseks või nõudes mõne riski vähendamist.

a)

krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi raames hinnatakse korrapäraselt selle sektori riske ja haavatavust, kuhu kaitseskeemi liige kuulub;

b)

riskide läbivaatamise tulemused võetakse kokku aruandes või muus dokumendis ja esitatakse kaitseskeemi asjaomastele otsustusorganitele ja/või kaitseskeemi liikmetele varsti pärast nende finaliseerimist;

c)

kaitseskeem teavitab liikmeid nende riskiliigitusest kooskõlas artikli 113 lõike 7 punktiga c.

a)

konsolideeritud või koondaruannet on auditeerinud sõltumatu välisaudiitor asjakohase raamatupidamisraamistiku või vajaduse korral agregeerimismeetodi alusel;

b)

välisaudiitor peab andma auditiarvamuse;

c)

konsolideerimisse/agregeerimisse on kaasatud kõik kaitseskeemi liikmed, kõigi kaitseskeemi liikmete tütarettevõtjad, kõik vahendavad struktuurid, nagu valdusettevõtjad ja kaitseskeemi juhtiv eriüksus (kui see on juriidiline isik);

d)

juhul, kui kaitseskeemi raames koostatakse aruanne, mis hõlmab koondbilanssi ja koondkasumiaruannet, tagatakse agregeerimismeetodi abil kõigi grupisiseste riskide kõrvaldamine.

a)

konsolideeritud või koondfinantsaruande auditeerimise eest vastutav välisaudiitor saab kinnitada, et asjaomane tegevus on välistatud;

b)

kaitseskeemi liikmete mistahes tehing on kaasa toonud lubamatu omavahendite loomise individuaalsel, allkonsolideeritud või konsolideeritud tasandil.

a)

kaitseskeemil peab olema piisavalt liikmeid (kõigist krediidiasutustest või investeerimisühingutest, keda aktsepteeritaks potentsiaalsete liikmetena), et katta mistahes toetusmeetmeid;

b)

kaitseskeemi liikmete ärimudel, äristrateegia, suurus, kliendid, piirkondlik suund, tooted, rahastamisstruktuur, olulise riski kategooriad, müügialane koostöö ja teenuste kokkulepped kaitseskeemi teiste liikmetega jne;

c)

kaitseskeemi liikmete erinevad äriprofiilid peaksid võimaldama riskiolukordade seiret ja klassifitseerimist, kasutades kaitseskeemi raames ühesuguselt sätestatud süsteeme vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõike 7 punktile c;

d)

kaitseskeemi sektorid tuginevad sageli koostööle, mis tähendab, et võrgustikus osalevad kesksed krediidiasutused ja muud spetsialiseerunud krediidiasutused pakuvad oma tooteid ja teenuseid ka teistele kaitseskeemi liikmetele. Äriprofiilide ühtsuse hindamisel peaks riiklik pädev asutus võtma arvesse, millises ulatuses on kaitseskeemi liikmete äritegevus seotud kaitseskeemi võrgustikuga (kohalikele pankadele pakutavad tooted ja teenused, ühistele klientidele pakutavad teenused, tegevus kapitaliturul jne).